Põlismetsa võib võrrelda vana rahvalauluga: see on metsik, salapärane, täis elujõudu ja iseolemise maagilist ilu. Nii põlise laulutraditsiooni kui põlismetsa kujunemiseks läheb sadu, vahel isegi tuhandeid aastaid. Ja täpselt samamoodi nagu vanades rahvalauludes on “kõik sees” – inimese elu, rahva kujunemislugu ja terve maailma loomine – võib sama öelda ka põlismetsa kohta. Metsast suuremat elurikkust Maa pealt naljalt ei leia.

Metsal ja muusikal on suur tõmbejõud. Sisemine tarkus ei ole enamasti seotud millegi saamisega, vaid millestki vabanemisega. Miks see nii on – mine võta kinni! Metsal ja muusikal on vabas­ tav loomus, sest nad on imeliselt lähedal selle nimetule, mida inimene otsib, olgu selle asupaik siin­ või sealpool maagilise tähenduse piiri. Nii metsas kui muusikas on midagi üle­inimlikku, inimene ei saa neid päris lõpuni mõista. Ja üksnes sellega, mida ei saa lõpuni mõista, võib tunda tõelist osadust. Miks see nii on – mine võta kinni!

Kahekümne esimesest sajandist on minevikku libisenud paarkümmend aastat. Selle aja jooksul, mil inimene on maa peal kõndinud, ei ole loodus kunagi varem olnud nii trööstitus seisus kui praegu. See aeg, kus metsa oli veel võimalik kaitsta terve mõistuse abil, on nähtavasti juba möödas. Ei Eestis ega Amazo­ nases pole võib­olla enam suurt midagi ära teha.